Vanarahva tarkusi uue aasta õnne sepistamisel

Mõnedki vanarahva kommetest on tänapäevani säilinud, millest levinuim on õnnetina valamine. Jõulude ajal ennustati tavaliselt kevadist ilma. Külmad jõulud kuulutasid sooja lihavõtteaega ning kuiva jaanipäeva. Sula jõuluaeg ennustas aga vihmast suve. Rohelised jõulud ennustasid valgeid lihavõtteid ja külma kevadet. Kui vares pärast jõule vähemalt 8 korda ühtejärge kraaksus, arvati kevad lähedal olevat, talv arvati jäävat sel juhul lühikeseks. Pilvine jõuluöö ennustas head vilja-aastat, täherohkus jõuluööl lubas palju mesilasi.

Ilmaennustused olidki seotud enamasti viljasaagi ja karjaõnnega, sest sellest olenes vanemal ajal inimeste endi õnn ja heaolu. Vanadel eestlastel oli kombeks ka erinevaid viljakõrsi jõuluööl lakke visata, millise vilja kõrsi kõige rohkem lakke kinni jäi, selle vilja saak tõotas parim tulla.

Küünaldega ennustati inimeste eluiga. Põlema pandi nimelised küünlad, kelle küünal põles kauem, temale ennustati pikka iga, kelle küünal kustus seletamatul kombel ega põlenud lõpuni, temal oli ohtu oodata.

Tavaks oli küpsetada jõuluõhtul erilist jõululeiba. Jälgiti, kas jõululeiva koorik oli lahti või lõhki küpsenud ahjust välja võttes. Kõik äpardused jõululeivaga arvati olevat ebaõnne märgid ka perele ja kodule.

Uusaasta öösel ennustati ka elumuutusi. Üks ennustamise viisidest oli kingaviskamine. Seljaga ukse poole seistes tuli parema käega visata vasaku jala kinga (vanemal ajal küll pastelt). Visata tuli üle vasaku õla nii, et king ei puudutaks ust. Kui king kukkus ninaga uksepaku poole, lahkus viskaja kodust, tüdrukud mehele, poisid kroonusse või kuskile mujale tööle. Vanainimestele tähendas see aga lahkumist surma läbi, mistõttu neil kingaviskamises osaleda ei soovitatudki. Kui king kukkus tald ülespoole, oli oodata lapse sündi perre, kui kukkus külili, ennustas see haigust ja muresid.

Vana-aasta õhtul tuli noorel tüdrukul puid lõhkuda, siis võtta sülle nii palju halge korraga, kui sülle mahtus. Toas loeti halud üle, paarisarv tähendas mehelesaamist ja mida rohkem halge sülle mahtus, seda jõukamale mehele.

Uusaastaööl tasandati ahju või kamina tuhk ja vaadati, millised jäljed öö jooksul sellele jäävad. Kui öösel sellele tasandatud tuhale tekkisid jäljed, siis näitasid need uuel aastal toimuvat. Uste poole suunduvad näitasid lahkumist. Kui tuhk oli sama sile, siis oli muutumatut õnne oodata.

Lauale kruuside alla laoti nimelised soolakuhjad. Kelle kuhi hommikuks laiali valgus või ära sulas, teda ootasid uuel aastal pahandused või haigused.

Uusaastaööl käidi ka ristteel hääli kuulamas, teinekord kuulatati neid ka koduõuel. Sealt ilmakaarest, kust rõõmsaid hääli kostus, oli oodata pulmi. Kust kostus lauakolinat, oli oodata matuseid. Kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked rõõmsaid sündmusi ja pulmi, lapsenutt lapse sündi, koerte haukumine tühja juttu.

Ennustati ka mehelesaamist. Neiud ja naised istusid keset tuba ringis, igaühe ette pandi tükike vorsti, kont või peotäis teri. Seejärel lasti tuppa koer või kukk. Kelle eest toit ära söödi esimesena, tema pidi saama esimesena mehele. Tüdrukud püüdsid ennustada ka tulevase välimust. Selleks raputati tuhka lauta, sauna lähedale, aia taha või kolme tee ristumiskohta. Hommikul tuhale ilmunud jäljed ennustasid mehelesaamist. Vildijäljed näitasid taaduga abiellumist, kingajäljed härrasmeest, saapajäljed noort meest. Loomajäljed just head ei ennustanud.